Teiste inimeste elulugusid on tavaliselt igav lugeda, eriti veel, kui see on nende endi kirjutatud. Seega, kui tahate lihtsamat ja faktide kesksemat ülevaadet minu senistest tegemistes, leiate siit minu CV.

Kaitseväes käidud asusin taas end noorsootöö valdkonnas harima. Peamiselt küll kogetust toibumiseks kulunud ajajärk jääb minu mällu kui üks põnevamaid just tudengielu vaatenurgast. Tuleb tunnistada, et noorsootööd lähevad õppima vaid üliväga aktiivsed inimesed ja seda aktiivsust jagub küllaga ka väljapoole kooliseinu.
1998. aasta varakevadel, olles teinud esimesed sammud ajakirjandusmaastikul kaastöödena Õhtulehele, märkasin end valmis olevat astuma Tallinna Pedagoogilisse Ülikooli Reklaami ja Meedia erialale õppima. Sisseastumiseksamid läksid vaevatult ja ees ootasid põnevad õpingud. Paralleelselt kooliga hakkasin üha enam leidma endale rakendust ka ajakirjanduses.
Pedagoogikaülikooli võtsin endaga kaasa ka suure teotahte ja aktiivse ellusuhtumise (see lause sobib väga hästi tööintervjuudesse). Nii juhtuski, et juba esimesel kooliaastal asutasime koos kaasüliõpilastega TPÜ Sotsiaalteaduskonna Üliõpilaste Nõukogu (STÜN). Sealt edasi tuli edu ülikooli Üliõpilasesinduse valimistel ja 1999. aasta suvel leidsin ennast mitte enam pelgalt aktiivse noore, vaid ka ühiskonnas kaasarääkimissoovi omava noore rollist. Samal suvel astusin ka ühenduse Res Publica liikmeks ning asusin põhikohaga tööle Õhtulehe küljetoimetajana. Vaid mõned kuud hiljem seisid ees kohalike omavalitsuste valimised ja sealt ka minu esimesed valimiskogemused. Ka nende valimiste tulemusi võin pidada headeks. Tulemuseks Tallinna Kesklinna Halduskogu liikme staatus. Et aasta 1999 oli valimistulemustelt edukas algusest lõpuni, tõestab vast see, et juba detsembris kandideerisin Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse liikme kohale ja osutusin Eesti Üliõpilaskondade Liidu volikogu hääletusel juhatusse valituks. Pilte 2000. aasta EÜLi juhatusest leiad siit EÜLi juhatus 2000.
Tuleb tunnistada, et ühtäkki avanenud võimalused ja ka kohustused võtsid hetkeks silmade eest kirjuks. Kõik vajas kohanemist, läbimõtlemist ja veelgi enam oli seda, mis vajas läbilugemist. Järgnev aasta kulus seega enesearendamisele, õppimisele ja töötamisele.
Umbes aasta pärast seda, kui Õhtuleht ja Sõnumileht paari heitsid, sai minul ajalehetööst küllalt ja uue töökohana võtsin vastu EV Majandusministeeriumi avalike suhete talituse peaspetsialisti koha. Juba rutiinseks muutunud ajakirjanikutööle oli see kosutavaks muudatuseks. Muidugi ei osanud ma siis ette näha, kui kiiresti muutuvasse keskkonda ma satun. Pool aastat hiljem olin juba peaspetsialisti kohalt tõusnud avalike suhete talituse juhataja kohale ja veel aasta hiljem koondati mind Majandusministeeriumi ning Teede- ja Sideministeeriumi liitmisprotsessi käigus. Koondamise tagamaadest võid lugeda SLÕhtulehest või Postimehest.