Kõige õigem oleks ennast pidada elupõliseks tallinlaseks. Olen ma ju selles linnas sündinud ja kui suvised suvitamised väljaspool linna arvestusest välja arvata, olen selles linnas ka kogu oma elu elanud.
Sündinud olen niisiis 23. augustil 1976. aastal Tallinnas. Oma esimese haridusasutusega tegin tutvust peagi peale seda, kui mind pandi Tallinna 52 Lasteaeda. Tõenäoliselt läbisin ka lasteaiale eelneva sõimekursuse, kuid sellest ajast on mul suhteliselt vähe mälestusi. Igatahes, lasteaia mänguplatsilt paistis ka juba kool, millest ma sellel ajal vaid unistada võisin.
Koolitee, nagu juba eelpool mainitud, kattus mul suuresti lasteaiateega. Tallinna Jakob Kunderi nimeline 32. keskkooli astusin niisiis 1983. aastal. Selle kooliga olin seotud kolm aastat. Edasi tuli kolimine Mustamäelt Kesklinna, Kadrioru servale ja seejärel ka koolivahetus. Põhikooli läksin juba Tallinna, Lembit Pärna nimelises 42. keskkoolis. Oma mälestuste järgi oli see kool esimene koht, kus ma ühiskonna korralduse üle tõsisemalt arutlema hakkasin. Aga eks hakka härgki kaevu otsima, kui häda suureks läheb. Keskkooli minekul vahetasin taas kooli ja jõudsin napilt Tallinna 47. keskkooli õpilaseks saada. Napilt seetõttu, et peagi muutus kool Tallinna Liivalaia Keskkooliks (nüüd kannab kool Tallinna Liivalaia Gümnaasiumi nime). Selle kooli seinte vahel sain ka oma esimese töökogemuse ja sissekande tööraamatusse. Ametiks oli ringijuhendaja. Alg-, põhi- ja keskkoolist kokkuvõtvalt: istuma ei jäänud ja väljavisatud ei saanud, oma teada pole ka ühegi negatiivse käskkirja peale sattunud.
Edasi tuli minu elu kõige segasem ja keerulisem aeg, mis oli täis otsinguid ja tagasilööke. Kiiresti saabus veendumus, et majandus ning infotehnoloogia ei ole valdkonnad, milles ma ennast teostada oleks soovinud ning õpingud sellel suunal katkesid. Lõpuks leidsin ka eriala, mille vastu senini huvi tunnen, kuid siis astus ette raha, või õigem oleks öelda selle puudumine. Nimelt Tallinna Pedagoogikaülikool avas 1995. aastal Reklaami ja Meedia õppetooli, kuid paraku tasulise erialana. Nii pidin tööd ja seega püsivat sissetulekut mitteomava noore inimesena sellest esialgu loobuma, aga eks visadus vii sihile ja õppelaenu turuletulek hariduseni. Nii asusin ma 1995. aastal hoopis Tallinna Pedagoogilisse Seminari noorsootööd õppima. Esialgu jäid aga ka sealsed õppimised lühikesed. Üsna segastel asjaoludel avastasin ühtäkki, et pean juba septembri lõpus, olles vaid kolm nädalat koolis käinud, ajateenistusse minema. Järgnes aasta kaitseväeteenistust, mis oli kindlasti mõneti hariv ning kahtlemata maailmavaadet kujundav. Minu ajateenistusest veidi põhjalikuma ülevaate leiate siit: Ajateenistus Üksik-vahipataljonis.