Kevadine suurvesi meelitab korra juba kanuuelamust kogenud
inimest ikka ja jälle veele. Kiire vool, hea läbivus ja külm
vesi on kõik meelitavad komponendid. Külm vesi meelitab eelkõige
sellepärast, et annab üritusele natuke teravust, no kes see ikka
tahaks külma suplust. Tavaliselt pidi iga teine paat umber minema. Palju
on kevadises jões märkamatult teele jäävaid kive ja
puid ning vool on kiire.
Matkajuht Indrek tutvustab nii esmakordselt kanuusseistujatele,
kui juba kogemustega sõitjatele, kevadise jõe iseärasusi
ja nendega toimetuleku võtteid.
Kanuud vette ja minema. Kaldad on mudased ja
ega seal kaua passida raatsigi, jõgi kutsub.
Esimesed ettevaatlikud mõlatõmbed, ikkagi
külm vesi.
Esimesed kiiremad kärestikud kutsuvad esile nii
hirmu kui elevuse karjatusi.
Veel on asjast oma arusaam ja igal võimalikul
juhul katsub kanuusõitjaga lähemalt tutvuda.
Kiirel jõel on võimalik kanuud juhtida vaid
siis, kui ise veest kiiremini liigud.
Vahepeal jäime teistest maha ja meid kuulutati
juba uppunuks, sest meid järgioodanud seltskonnani jõudsid
kaks omaniku kaotanud mõla. Õnneks püsisid meil mõlad
kindlalt käes.
Kohati tundus vesi pigem keevat kui voolavat.
See ei ole õhu, vaid veesõiduk. Aga
eks paku veesõidukiga õhulennu kogemine üksjagu elamusi.
Vesi hakkab vastu. Aga küll tast võitu
saab.
Viimased elevusttekitavad kärestikud. Edasi tuleb
suur ja lai vesi.
Kas sõidame korra veel. Või pööraks
lihtsalt otsa ringi.
Lõpuks kohal. Pirita jahisadamas tõsteti kanuud veest välja
ja kevadised matkajad said hakata muljeid vahetama. Ümber ei läinud
meie hulgast seekord keegi. Samal ajal jõel olnud teisel matkagrupil
nii hästi ei läinud. Nemad said kätte statistilise keskmise.
Iga teine kanuu vaatas korra ka põhjaga taevasse.