Matkajuht Indrek tutvustab nii esmakordselt kanuusseistujatele, kui juba kogemustega sõitjatele, kevadise jõe iseärasusi ja nendega toimetuleku võtteid.

Kanuud vette ja minema. Kaldad on mudased ja ega seal kaua passida raatsigi, jõgi kutsub.

Esimesed ettevaatlikud mõlatõmbed, ikkagi külm vesi.

Esimesed kiiremad kärestikud kutsuvad esile nii hirmu kui elevuse karjatusi.

Veel on asjast oma arusaam ja igal võimalikul juhul katsub kanuusõitjaga lähemalt tutvuda.

Kiirel jõel on võimalik kanuud juhtida vaid siis, kui ise veest kiiremini liigud.

Vahepeal jäime teistest maha ja meid kuulutati juba uppunuks, sest meid järgioodanud seltskonnani jõudsid kaks omaniku kaotanud mõla. Õnneks püsisid meil mõlad kindlalt käes.

Kohati tundus vesi pigem keevat kui voolavat.

See ei ole õhu, vaid veesõiduk. Aga eks paku veesõidukiga õhulennu kogemine üksjagu elamusi.

Vesi hakkab vastu. Aga küll tast võitu saab.

Viimased elevusttekitavad kärestikud. Edasi tuleb suur ja lai vesi.

Kas sõidame korra veel. Või pööraks lihtsalt otsa ringi.

Lõpuks kohal. Pirita jahisadamas tõsteti kanuud veest välja ja kevadised matkajad said hakata muljeid vahetama. Ümber ei läinud meie hulgast seekord keegi. Samal ajal jõel olnud teisel matkagrupil nii hästi ei läinud. Nemad said kätte statistilise keskmise. Iga teine kanuu vaatas korra ka põhjaga taevasse.