Oli milleeniumilõpu lumine suvi, ning aastanumbriks kirjutasid teadjamad 1998. “Vigri” lastekohvikust oli juba saanud rikaste ja ilusate “Lost Continent”, tore baarike, kus nii mõnigi kaunis tund selles jutus mööda saab saadetud.
Linnud laulsid ning Meri lainetas rahulikult Kadriorus. Asotsiaalid kandsid suviselt lühikesi prügikotte (moodsa küljelõhikuga, augud tuule jaoks, “Soliidi” tagahoov) ning kirusid palavat, mis toidujäänuseid mädandama kippus.
Eksamipalavik oli Eestimaa oma võimusesse haaranud, ja kõikjalt kostis nende õppurite ägamist, kes pahaaimamatult ennast kuhugi kõrgemasse õppeasutusse lasid värvata. Suitsiidide tase oli kõrge, “Eluliin” sellest tingituna pidevalt umbes, sest enne otsustamist tahtsid kõik professionaalset nõu saada.
Juba mainitud “Lost Continendis” istus baaripukil rahulikult Einar Kootikum, ja mulistas erkrohelise kõrre abil oma piimaklaasis. Seejuures ei mõelnud ta mitte millelegi. Üleüldine sebimine ei puudutanud teda kuidagi, sest aruka inimesena oli ta oma valiku juba teinud. Nüüd võis “Continendi” pärastlõunases vaikuses muretult lõõgastuda. Kuid mitte kaua.
“! * @ ¤ * ” kostis tema selja tagant äkitselt. “Sütti, sa igavene Teletupsu t**a!”. Viisaka noormehena ei suutnud Einar oma kõrvu uskuda. Kas tõesti lasid need tema kuulmekäikudesse sisse selliseid roppusi? Või olid need hoopis luulud, millede olemasolus ta ka ei kahelnud? “Viies piim juba täna, peab vist joomist vähendama, “ mõtles Einar, kui ta rahurikkujat pilguga otsides istmel ümber pöördus. Ropendajaks osutus nurgalauas istuv tüüp, kes oli niivõrd musta nahaga, et Einar teda algul neegriks pidas. Kuna aga neegrid ei kanna tavaliselt särke kirjaga “Ime muna, ment!”, siis pidi Einar tõdema, et tegu on siiski Maarjamaa pojaga. Negriidse välimusega tegelasel oli paremas käes plastmassist välgumihkel, mida ta needuste saatel agaralt kruttis. Aeg – ajalt pidas ta kruttimises ja roppuste õhkupaiskamises pausi, et lonksata ebamäärast pruuni vedelikku, mis tuletas Einarile millegipärast meelde aegu, kui sai veel Uugametsas vanaisaga traktorit remonditud. Hea tavott oli…
“Ise oled tavott, raisk!” kostus mustanahalise püromaani poolt. Einar kergitas üllatunult kulme. See hääl oli nii tuttav, tegelikult ka välimus, kus ta oli ometi… “Vabandage” alustas Einar ettevaatlikult, “ega te, noh, tähendab, te paistate nii tuttav. Kas teie nimi on äkki Manivald?” “No, ja kui olengi? Ega mina süüdi ole, et mu vanemad mulle nii nõmeda –“ “Cäbi, kurat, vana semu!” röögatas muidu üliviisakas Einar üllatuslikult, ning haaras teise käe. “Vana lasteaiakaaslane! Kas sa mind ei mäleta? Mina olen ju Kootikum, Einar Kootikum, noh. “Suitsupääsupäevapesaüsa” lasteaias seal me koos käisime, suured sõbrad sellel ajal olime. Tuleb meelde? Saime veel kiituskirja: “Mõistliku käitumise eest tulekahju korral””. Manivald Cäbi jõllitas teist üllatunult “Eints jah. No mis sa oskad kosta”. Ja lisas häält tasandades “Aga ära sa mind valjusti Manivaldiks kutsu. Mul nüüd nagu kunstnikunimi või nii. Nimeta mind MCks, kuumemad ringkonnad teavad mind rohkem selle tiitli all. Tahad, ma panen su perfomance mõttes põlema?” lisas ta entusiastlikult. “Oh, mis sa nüüd,” oli Einar tagasihoidlik. ”Võtame parem kannu piima ning meenutame vanu aegu”. “Piima!?!?!?!” karjus MC ja tõmbas tikku, siis aga rahunes ning puhus süüdatud laudlina ära. “Ei, noh, sina võid ju seda juua, kui tahad. Mina eelistan igatahes õlut”. Tellimus anti sisse ja peagi rüüpasid mõlemad värki ja arutasid samal ajal hilisemat ajalugu. Mõningase vestluse järel jäi sõpradele tahtmatult silma kõrvallauas istuv tütarlaps. Õigemini, istuv pole siinkohal just kõige õigem sõna, sest ainus, millele tüdruk tähelepanu pööras, oli kirjutamine. Tema laual olev mahlaklaas kadus peagi paberite varju.
“Vat kus see on alles printer” arvas Einar lusikatäit kanepit piima sisse segades. “Ta paneb vist kõik kirja, mis ilmas vähegi juhtub”. Tüdruk kirjutas muidugi ta jutu üles. “Hei neiu, “ hõikas MC, “äkki tulete meie sekka? Meil suurem laud, mahutab rohkem paberit.” Tüdruk tõstis pea ja päris kahtlustavalt: “Ega te pastakat ära ei võta?” Samas oli ka see repliik kirjas. Ometi jäi ta nõusse, ning paberid koliti mõne minutiga ümber.
“Mis nimi on ka?” küsis Einar. Tüdruk punastas pisut “Lembi…” ja kirjutas samal ajal hoolega edasi “Mida kirjutad?” tahtis MC teada. “Kõike” kostis Lembi vastuseks. “Kõik mis juhtub, saab kirja pandud. Siis on, mida pärast lugeda, ei hakka igav, lastelegi midagi kõnelda. Kuulge, siin ju kärssab miski!” Tõepoolest, laualt tõusis suitsu. MC vaatas õndsa pilguga paberivirna, millest hakkas lõbusalt leeke välja lööma. “Idikas! Mida sa õige mõtled, sa paned mu ülikooli sisseastumise dokustaatidele tule otsa, ma just täna tahtsin paberid esitada”, röögatas tüdruk ning kallas Einari kanepipiima viimase elavast protestist hoolimata tulekoldele. Seejärel asus ta vihast värisedes kahjustusi hindama, et päästa mis päästa annab. Loomulikult kirjutas ta samal ajal kõik juhtunu ka üles. “Sa kuramus, kogu sellest kremplist on ainult Peda paberid terveks jäänud!”. Einar liigutas huvitatult kõrvu. “Peda paberid, ütled sa? Ma viisin sinna ise ka mingid dokumendid, kui linnast väetist ostmas käisin. Ja-jaa, oli küll Peda, kuhu ma ainult need paberid seal andsin? A, meelde tuli, RM oli. Noh, ilmselt RakendusMatemaatika siis. Vat kui tore, sina lähed ka sinna. Meist saavad siis kaaslased või nii. Ja sina Maniva…khm, MC, tule ka meiega!”. “Teiega? Kuhugi RMi?” tegi MC suured silmad. “Nojah, sina pead ka ju kuhugi astuma. Mis sa muidu niisama ikka vahid”. “Ah, eks või ju tulla kah. Kodus nagunii midagi teha pole, ja sõjavägi tahab ka turja peale istuda. Eks lähme siis!”. Enda teadmata oli seltskond saanud hakkama sellise suure otsuse langetamisega, mis kogu nende edasist elu pidi muutma. Sündmuse tähistamiseks telliti lauda kohe uued kannud.
Einari piimamulina saatel turtsus veel vaid Lembi, kuid ka tema sai tasapisi hiljutisest kaotusest üle ning sulas seltskonnaga üha enam kokku.
Seitsmenda ringi järel oli rahvas põhjalikult purjakil. Einar üritas kogu hingest kontakteeruda “Continendi” aknalaual olevate kaktustega, väites, et Kaktus on Kanepi esiisa, või vähemalt kauge sugulane. Juba vanad eestlased teadsid…või olid need vanad indiaanlased…ühesõnaga, tähtis on igatahes leida ühine keel ja ka kõigile selge… Muidugi ei viitsinud keegi tema targutusi kuulata. Lembi, kes oli pärast viiendat kanepipiima ringi ametlikult Printeriks ristitud (MCl oli nagu juhtumisi kaasas komplekt “Teeme endale ise isikutunnistuse”, ja nii saigi Lembi uueks nimeks Printer, perekonnanime lahtrisse aga kirjutati LJ 12 X, mis pidi MC kinnitusel selle hooaja trend olema), kriipseldas paberi peale üksikuid tähti ja arusaamatut möla, aeg-ajalt aga tekitas ta sinna üpriski ebasündsaid pildikesi. MC istus, jalad laua peal, suits suus, ning lasi veepüstolist kõrvallauas istuva heleda peaga väikemehe pihta märki. Kui käsil oli kaheksas ring, siis sai Pisikesel Blondiinil veepüstolist villand, ja ta astus ennast kuivaks raputades seltskonnaga kontakti.
“Ma ei saanud sinna midagi parata , aga ma juhtusin teie väikest vestlust pealt kuulma. Et teil ülikooli valik tehtud ja nii. Soo, te tahate siis Pedasse tulla, ja veel RMi. No seda on küll väga meeldiv kuulda, tore, kui saab uut liha…ee, noh värsket verd…tähendab uusi õpilasi!”
“ A kas sa tead, et Kaktust on palju raskem piima sisse segada, kui kanepit?” lällutas Einar.
“Sellest pole midagi. Olge nüüd nii lahked ja kirjutage näete siia alla! Ei-ei, verd ei ole vaja anda”. Viimane lause oli mõeldud MCile, kes oli mingite ammukuuldud juttude põhjal oma näppu nõelaga torkima asunud. Kui laudkond oli oma signatuurid loovutanud, siis kadus mehike vaikse naksatuse saatel ootamatult. Kuskilt kaugelt kostis vaikset kihinat, mille kõik kaheksanda kanepipiima ringi arvele kandsid.
Nädal aega hiljem olid siis eksamid tehtud, rahvas Pedas sees ja hakkas vaikselt kaineks saama. MC värises jõletuma pohmelli käes. “Mis…hõk…juhtus?” tahtis ta jääkotti pea peal hoides teada. Printer vaatas oma paberid üle, kuid neist polnud üllatuslikult mingit abi.
“Ei tea täpselt öelda. Siin on ainult mingid imelikud pildikesed ja üksikud tsitaadid kelleltki Pisikeselt Blondiinilt. Mis meist nüüd saab?” Einar võttis ainsana asja rahulikult ja külvas uusi kanepiseemneid.
“Läheme septembris Pedasse vaatama. Eks siis selgub":
Segastel asjaoludel oli maailm otsustanud nende eest ühe ajalõigu vahele jätta ja seejuures hoopis omasoodu arenenud. Kolm noort inimest olid sattunud mingisse imelikku mahhinatsiooni. Vaid kusagil aja ja ruumi piiri peal istus Pisike Blondiin, kes itsitas mesimagusalt: “Oh viibi veel, see õnnis hetk” ja hõõrus käsi.

***

Aeg möödus linnutiivul, vesi voolas merre ning rahvas oli sellega rahul. MC lõpetas Euroopa turnee, ja roomlased nutsid taga oma ooperiteatrit, mis oli mõne tunniga tuhaks saanud. Kuid viimaks ometi pidi ka midagi põhjapanevat juhtuma, sest senist rada mööda sündmused enam areneda ei saanud. Lõpuks saabus 1. september, kes teatavasti muhe tegelane on ja kotiga lahendusi tassib, meie loos ta siiski eriti tihti ei figureeri, kui siis vaid kord aastas.
MC puhus nätsumulli pauguga lõhki. “Hakkaks õige minema või kuidas? Muidu panevad veel seal RMis ukse kinni, istu siis aasta otsa mati peal.” Kanepitaimi muldav Einar raputas pead. “Praegu ei ole võimalik. Printeril sai nimelt aku tühjaks, ma panin ta kõrvaltuppa laadima.” Läbi seina kostis tasast undamist, mida aeg-ajalt piiksatused katkestasid. Einar tõmbas kaalika maa seest välja. “Näh, kus umbrohi, tikub head põldu rüvetama!”. Kõrvaltoast kostva kõlksatuse peale viskas ta kõpla nurka. “Valmis sai. MC, sina võtad paberikoti. Mina kannan pastakaid. Algab meie tee RMi ja tarkuse poole!” “Mu vanemad on nii uhked… “ sõnas MC mõtlikult ning patsutas hellalt Printeri turritavaid juukseid.
Teekond Peda poole ei kulgenud mitte libedalt. Nimelt trügis tänavatel hulgaliselt just-just Psühhoneuroloogiahaiglast vabastatud endisi abituriente, kes olid ennast lõpueksamiteks valmistudes lolliks õppinud ning lehmasid, kes Venemaal puhkenud majanduskriisi tagajärjel töötuks olid jäänud. Nende vahelt teed murda oli küllaltki pingutav. Liikumist pidurdas ka see, et Printer küsis igalt möödujalt tema nime, vanust ja aadressi, põhjendades seda sellega, et otsib endale ideaalset kirjasõpra. Seejuures oli talle täiesti kama, kas küsitu oli mõni abiturientidest või parasjagu udaraid vastu prügikast sügav lehmahakatis. Sellisest tegevusest loobus ta alles siis, kui Einar kirjeldas talle elavalt seda arvet, mis talle jõulukaartide ostmise eest esitatakse. Kuue nulliga summa hirmutas Printeri pisut ära, seetõttu jättis ta möödakäijad rahule. Sellest hoolimata vähenes paberihunnik MC kotis jõudsalt. Narva maanteele jõudes kerkis seltskonna ette päris tõsine takistus. Nurga tagant hakkas paistma ei miski muu, kui “Lost Continent”. Sellise vaatepildid peale sooritas MC kõrisõlm kahekordse surmasõlme. “Kui õige…noh, saate aru küll…kindlasti on teil ka juba janu, tee pikk ja…” Einar raputas karmilt pead: “Kool ja haridus eelkõige! Käime aktusel ära, tutvume teistega, oleme pildil, küll siis jõuab siia tagasi tulla. Egas “Continent” mingi jänes ole, et eest ära jookseb!” “Noh, jänes ta just ei ole…” nõustus MC kahtlustavalt “Continendi” alt paistvaid kanajalgu vaadates. Jalad liigutasid varbaid, ning paistsid igati jooksuvalmis olevat, parempoolne kraapis isegi energiliselt maad. MC kõõritas vihaselt Einarit: “Muidugi, muidugi. Igatahes ma vean kihla, et kui me aktuselt tagasi jõuame, siis seda onni siin enam ei ole, ja meie oleme oma mõnusast istumiskohast ilma. Ja ometi on siin kogu linna kõige paremini põlevast paberist salvrätikud!”. MC vihasesse monoloogi sekkus Printer ning pakkus äärmiselt lihtsa ent ometi geniaalse lahenduse välja. Mõne hetke pärast oli jalgade külge kinnitatud suur teraskett koos hiiglasliku pommiga, ja kolmik sai rahus teed jätkata.
Peda juures hakkas esimesena silma meeletu rahvamass, seejärel täheldas seltskond, et maja ümbritsevad tellingud. “Mida kuradit?!?!?!” üllatus MC sigaretti süüdates, “Remont käib või?” “No vaata ise”, tähendas Printer ise samal ajal hoonet visandades, “seinad ju puhta auke täis. Eks nüüd siis püütakse neid tasapisi…” kaugemale ta ei jõudnud. Nende silme all tekkis hirmsa ragina saatel seina sisse veel üks avaus. Selle põhjustaja oli lühikest kasvu musta riietatud noormees, kelle silmad kummaliselt läikisid. Juustest tellisepuru välja raputades uuris lõhkuja altkulmu ümbrust. Kui ta märkas Peda ees asuvat ajalehe- ja muidunänni putkat, siis venis ta nägu laiale naerule. Endamisi ümisedes kogus tüüp kiirust ning tormas siis selle suunas. Teatavasti annab targem järele - alumiinium alistus tingimusteta. MCl kukkus suits suust prügikasti ja süütas selle lõbusa pragina saatel, Printer aga unustas mõneks sekundiks isegi kirjutamise. Destruktiivne noormees imetles veidi aega oma hävitustööd putka kallal ja viipas siis seltskonnale sõbralikult: “Tere! Kus siis siin see aktus ka toimub?” “Kes sina oled? Mis sa teed? Miks sa Peda maha lõhud?” tahtis nüüd Einar teada. “Toomas Tobias olen. Ootan aktuse algust. Ei lõhu Pedat maha, sisse astun hoopis!” MC vaatas teda tunnustavalt. “Kuhu siis seal astud ka, äkki meil üks tee?”. Toomas õngitses tagi taskust sinna kukkunud ukselingi välja ning vastas: “RMi. Mis iganes see siis ka ei oleks”. “Noh,” lõi MC särama, “meie ka! Saame aga tuttavaks. Mina olen MC. See tarkuri näoga on Einar Kootikum ja neiu, kes meie juttu üles kirjutab, on Printer”. Noormehed vahetasid sõbralikult käepigistusi, Printer aga hakkas vastse tuttava käest kohe isiklikke andmeid pärima: täielik nimi, vanus, kinganumber, vanemate neiupõlvenimed, aadress, on arvel või ei… Selle protseduuri katkestas Einari ettepanek tutvuse puhul üks väike klõmm võtta, mida ka kohe ellu viima asuti. “Tere” pakk käis lõbusalt ringi ja linnud sädistasid reipalt. Kanepipiim oli maheda maitsega ning elu tundus ilus olevat. Peda juures oli kõik rahulikuks jäänud, oma tulevase koosviibimiskoha ees seisidki vaid meie neli kangelast. Põleva prügikasti juurde hakkasid kogunema kohalikud geoloogid, kes MC armust süttinud tuleasemel mugavalt kärvanud rotte küpsetama asusid.
Toomas naeratas häbelikult. “Ma vist peletasin teised üliõpilased eemale”.

***

Samal ajal, kui seltskond Peda ees kohtumise auks piima rüüpas, juhtus maailmas nii mõndagi. Kusagil sadas vihma ja kusagil jälle ei sadanud. Rahvas kukutas kuningaid, tegi sugu, sõdis ja oli muidu eluga rahul. Pisike Blondiin istus oma kabineti sügavuses ning maalis aeg-ajalt naeru turtsudes paberile salapäraseid tähti: RM, RM, RM. Seina najal seisis silt kirjaga “Ruum nr 318”, kes asjade käiguga samuti rahul paistis olevat. Kaugel-kaugel Koplis toibus Bob Pumpkin oma hirmsast salaviinapohmellist. Viimaste sentide eest ostetud õlut “Kuldne oder” (mille putka omanik oli jumal teab kust välja kaevanud, igatahes sildil seisis valmistamisaasta kohal 1985) juues tekkis tema peas Mõte. Mõte kasvas ja hakkas siis nõudlikult häält tegema. Ja järsku teadis Bob kindlalt, et on aeg pakkima hakata. (Mõte jõuras tema peas aina edasi.) Ainult mida ja milleks pakkida, seda ei suutnud ta kuidagi välja mõelda. Igatahes tundis ta, et käes on suurte muutuste aeg, ning varsti tuleb tal minna kuhugi, kus kõik on hoopis teistmoodi.

***

“Nüüd algab meie pikk ja loodetavast ilusasti sillutatud tee tarkuse varasalvede juurde, mis on põhjatud ent samas kuhjaga täis, ja ootavad, et me oma pisikesed ent samas mahukad käed neisse pistaksime. Niipea, kui ma avan selle ukse, saame me siseneda hariduse templisse, ja ma tahan veel öelda, et -“ “Kuule, keera õige oma möla kinni. Meil ei ole siin kogu sügis aega seista. Kõnesid pea pärast kooli lõpetamist, kui sa muidu ei saa” katkestas MC järsult Einari pateetilisuse puhangu. Viimane turtsus solvunult, kuid lükkas siiski lõpuks teatraalse liigutusega Peda välisust, mis avanes tasase kriuksatuse saatel. “Naised-lapsed kõigepealt!” kamandas Einar. Printer ja Toomas vudisid kuulekalt uksest sisse. MC ja Einar järgnesid neile, olles eelnevalt tühjaksjoodud piimapakid ilusasti prügikasti visanud, kus see lisas leekidele hoogu ja kergendas rotiküpsetajate tegevust. Sisenemisel tekkis pisike takistus, sest nad komistasid Toomase ja Printeri otsa. Viimased olid segaduses uste rohkusest, mis nende ees avanes (Peda on nimelt koht, kuhu ei olegi niisama lihtne sisse saada. Valida on tunduvalt rohkem kui ühe ukse vahel, ja valikul võivad olla saatuslikud tagajärjed. Liiguvad õudusjutud inimestest, kes on vale ukse valinud. Väljasaamine võib aga osutuda veelgi suuremaks probleemiks). Mõningase segaduse järel valis Einar siiski enda arvates õige ukse, ja rahvas astuski hoonesse, millest pidi saama järgnevateks aastateks vaata et nende teine kodu. Kusagilt kostus taas tasast itsitamist. Seltskonda valdas hardumus.
“Kas keegi üldse teab, kuhu me täpselt minema peame?” päris Printer pliiatsit teritades. Toomas kehitas õlgu, ja tema tekitatud kolin hääbus kusagil koridoride kaugustes õrnaks tilinaks. “Näe, nool!” hõikas MC siis rõõmsalt. “Kus? Kus? Ma tahan ta autogrammi” haaras Toomas juba õhinal märkmiku järele. “Loll, ega siis Erki ainuke nool pole. Vaata, seal tulba peal”. Ja tõepoolest, “Mistraga” kaetud posti peal hõõgus ereroosa nooleke kirjaga “RM, Ruum nr 318”, suund näitas ülakorruste poole. Rahvas ei mõelnud pikalt vaid hakkas trepist üles ronima. Einar ja Printer sosistasid omavahel. “Aisakell, aisakell” ümises MC Toomase kõndimise taktis. Ühtäkki ajas tema viisijoru sassi mingi kõrvaline heli. “Naerab keegi või? Mingi pidu või?” Tõepoolest kandus nendeni hüsteerilisi naerupahvakuid. Hääle järgi minnes jõudis rahvas kolmandale korrusele, kus oli Einari arvates midagi puhkenurga taolist. Tema arvamuse õigsust kinnitas ka silt kirjaga “Puhkenurk”, mis seinal rippus. Nurga sisustuseks olid paar nahkdiivanit ning mõningad palmid. Ühel neist diivanitest väänles keegi punapäine näitsik ja naeris palmiga võidu, kusjuures palm jäi silmnähtavalt alla. Tulijaid nähes hüppas ta krapsakalt püsti ja hakkas, niipea kui naermises vahet pidada suutis, kiirkõnelema: “Oi tere teie tulete ka RMi eksju aga te tulite liiga vara sest teisi ei paista veel olevat mis teie nimi on mina olen Linda ehk tuttavaile Lints miks te siia tulite ning kuidas teie sisse saite kas olid ka rasked küsimused - ”, siinkohal lõppes tal õhk. Printer vaatas teda etteheitvalt: “Kas sa veidi aeglasemalt ei saa rääkida või? Kuidas ma saan sellist sädinat üldse kirja panna?” Lints oli sellisest etteheitest keeletu ja pööritas suurest solvumisest silmi: “Aeglasemalt mina vä sa tahad öelda et ma räägin liiga kiiresti poisid teie saate ju kõigest aru onju ja miks sa üldse kogu aeg kirjutad oled imelik vä ära enam kirjuta sest minu jutu üleskirjutamine on mõttetu tegevus - ”. Hingetõmbepaus. Kõik seedisid kuuldud sõnavalangut. Printer voltis paberist lennukit ning pahurdas omaette. MC süütas tiku: “Sa Lints, kas hakkad kirjavahemärke oma jutule vahele panema, või ma panen su põlema. Hetkel ei ole keegi meist võimeline su plära jälgima.” Seepeale tahtis Lints teda lõuahaagiga kostitada, ent teda takistas asjaolu, et sõna “plära” oli kuidagi naljaka kõlaga. Mõningase itsitamise järel nõustus ta ennast edaspidi korralikult üleval pidama. Einar, kes oli vahepeal tegelenud kõikide palmide maitseomaduste proovimisega nende lehtedest pisikese ampsu võtmise teel (ei või iial teada, kus kanep või tema sugulased peituvad!) kutsus rahva käeviipega lähemale. “Seal on üks uks. Ja uksel on kiri: Ruum nr 318, RM. Sinna me siis läheme”. Kõik hakkasid lootusrikkalt ukse suunas liikuma ja Lints, kui kõige kiirem, tõmbas selle pärani.
Peab ütlema, et neil olid muidugi kõigil RMi suhtes omad lootused ja kahtlused, ent selleks pildiks, mis avanes, polnud vist küll keegi valmis. Ruum, kuhu siseneti, oli sama veider, kui hobuse unenägu, kusjuures see hobune oli enne magamaminekut joonud ei midagi lahjemat, kui piiritust. Tavaline kolmemõõtmeline arhitektuur ei hakanud kusagilt silma, ehitajad olid teinud oma parima, et ehitada segu kõigist teadaolevatest geomeetrilistest kujunditest. Värsked RMlased ei jõudnudki kokkuleppele, mitu nurka sellel moodustisel on, rääkimata sellest, mis värvi on põrandad (või olid need laed?). Lambid olid paigutatud suhteliselt tihedalt, ja kippusid kogu aeg jalgu jääma. Akende ees oli klaasi asemel tõrvapapp, nagu MC tiku abil selgeks tegi, seda vist selleks, et keegi aru ei saaks millist gravitatsioonireeglit ta hetkel parajasti rikub. Ja siis veel need toolid… “T**a, ma vihkan neid toole!” kostus Toomase hääl kusagilt ühe sellise ererohelise monstrumis sügavusest. Juba lasteaiast alates oli Toomasel olnud pidevalt probleeme enesele sobiva tooli leidmisega. Ikka kippusid ta jalad põrandast ebanormaalsel kõrgusel olema. Isegi koolipingis ei läinud kergemaks, sest õpetajad ei lubanud tal oma taldu matemaatikaõpiku peale toetada. Ülikooligi läks Toomas lootuses, et seal on lõpuks temale sobiv tool. Ja üks esimesi asju, millega ta uues keskkonnas kokku pidi puutuma, oli jälle mingi vastikult suur iste! Lisaks needmistele hakkasid teistele peatselt silma ka tema jalad, mis abitult põranda kohal tilbendasid. Einar tiris mehe jälle ilusti põrandale (või mis iganes see ka oli) püstisesse asendisse. Printer suutis ainsana enam-vähem kaine mõistuse säilitada, pani oma paberid mingile lauale ja konstanteeris siis, et selles ruumis sünnib küll midagi ebaparanormaalselt imelikku. Nende sõnade peale tundsid kõik äkitselt tasast, meeldivat tuulepuhangut. Ruum hämardus ja kusagilt kaugelt kandus kõrvu kauneid klaverihelisid. Keegi oleks justkui tasakesi vilistanud. Lae all, või siis põranda peal, sellest ei saadudki aru, hakkasid liikuma hallid pilved ning seinakontaktist lõi aeg-ajalt välku. Kostis kumedaid samme, ning siis avanes uks. Avanes selleks, et sisse lasta soliidses tumehallis ülikonnas noormees, kelle lipsu kaunistasid populaarse multifilmi “Nu Pogodi” tegelaste pildid. Tema kingad läikisid kui peegel, tema pilk oli kui kotkal ja sõna kui kõu, nagu kohe varsti selgub. Paremas käes kandis noormees tumepruuni diplomaadikohvrit, mis millegipärast liigutas. “Ära nihele!” keelas uustulnuk kohvrit karmilt, ja pöördus siis kohalviibijate poole. “Tere. Ärge muretsege, kõik on kontrolli all. Mina võtan nüüd siin need asjad ilusasti üle. Aleksander Rebane on kohale jõudnud. Mistahes ebaparanormaalne ja imelik on minu hobiks, ei ole asja ega inimest, kellega või millega ma hakkama ei saaks. Kohe sean ma selle veidra ruumi jälle korda.” Kõik kohalviibijad hingasid kergendatult – lootus, et keegi nende eest maailma (no hea küll, ühe toa) oma normaalsesse olekusse seab, tegi hinge kuidagi eriliselt soojaks. Lints vaatas heldinult oma uut kangelast ja itsitas koketselt. Kõigest oli näha, et Aleksander Rebane e. Fox (nagu Lints teda kutsuma otsustas hakata) või ka Foxist tulenevalt agent Molder (nagu Printer oma paberitesse märkis, sest ju ta teadis, et nimelt see nimi noormehe tulevikus kuulsaks teeb…) ei ole mitte ainult jutu- vaid ka tegudeinimene. Otsustavalt kääris ta oma käised üles, lükkas kõrvale jalus kakerdavad muumitrollid ning hakkas korda looma. Lausa lust oli vaadata säärast vilgast toimetamist, mille tagajärjel Ruum nr 318 argist, normaalset ilmet omandama hakkas. Tolmupilvest paistis Molder, kelle käed veskitiibadena käies asju ühest paigast teise tõstsid. Vahepeal leidis ta ka aega, et visata välja kusagilt ootamatult tekkinud korstna kaudu tulnud Jõuluvana, kes libeda müügiagendi visadusega kingitusi üritas pähe määrida, samuti ümises ta temaatilisi laulukesi, nagu “Käib töö ja vile koos…”, “Ei karda raskusi agent…” jne. “Näete, kuidas töö edeneb? Teile on ju oluline kiirus, kas pole, sellepärast te mind valisitegi! Inimesed, kes on hädas, ei ole veel pidanud Aleksander Rebases pettuma! Minusugune vana ebaparanormaalsuste kõrvaldaja on lausa veidrate kohtade jaoks sündinud. Ja milleks on siis ometi raskused!?! Aga selleks, et neid võita, selleks, et neid võita”. Niiviisi lobisedes komistas ta äkitselt lehmade otsa, kes olid miskipärast nurgas otsustanud paarituma hakata, ja kohmetus. “Nüüd läheb natuke aega……….. Te minge vaadake vahepeal koolis ringi, ma lõpetan ja tulen siis tasapisi järele”. Rahvas lahkus nõusoleva mõmina saatel, Molder sulges nende järel vaikselt ukse ning vaatas siis etteheitvalt lehmade poole: “Te häbitud! Kas siis Ruum nr 318 on koht, kus selliseid tegusid teha?!?! Kiirustage vähemalt, näete ju, et mul on töö pooleli!” Lehmad üksnes irvitasid sellise jutu peale.

***

Koti lukk raksatas ähvardavalt ning tegi sellise näo, et keeldub ükskõik millise hinna eest rohkem sulgumast. Bob ohkas nukralt ning loobus siis mõttetust toppimisest. Ilmselt ei olnud turumutilt pätsatud käekott tema viinavaadi kaasavõtmiseks mitte sobiv vahend. Mida siis teha? 200 liitrit õndsakstegevat vedelikku pole just kõige turvalisem lihtsalt enese ees veeretada. Kõige hullem oli see, et vaadi küljele oli kunstiliselt graveeritud kiri "Viin “Sala!” Kopli politsei tolliladu nr 18, 1998” . Äkki laenab naabripoiss oma järelkäruga tõukeratast… Suitsukatteks võib ju mõne vana teki või kartulikoti peale visata. Bob ohkas veelkord. Tee või tina, pakkimine on ikka üks raske tegevus küll. Bobi kulm kerkis eelmise mõtte peale – kui ei ole surmatõbi.. Ja-jaa, tina võis ju igatahes teha.

***

Taas koridoris, hakati aru pidama, kuidas täpselt aega surnuks lüüa. Toomas purustas seepeale Peda ainsa järelejäänud seinakella ning teatas, et on oma panuse andnud. Einar aga arvas, et võiks ju lihtsalt puhkenurka minna ning seal maha istuda. Mõeldud – tehtud, sest milleks need puhkenurgad ikka on, kui mitte selleks, et neis puhata? Nurgas ei olnud vahepeal erilisi muutusi toimunud, kui mitte arvestada seda, et palmi naeruhood olid vaibunud ebakorrapärasteks luksatusteks. MC ja Toomas hakkasid diivanil kaarte mängima, Einar aga tutvustas Lintsile oma verivärsket leiutist, miniatuurset kanepikombaini, mida iga aiapidaja tingimata vajab. Printer oli kuhugi kadunud, vist uut paberihunnikut ostma. Aja surnukslöömine tuli kõigi arvates hästi välja. Idüll oli pea et täiuslik, mõnus mittemidagitegemise tunne mähkis rahva tasapisi enesesse. Kuid nagu teada, ei kesta mitte miski igavesti, ning nii pidi ka see kena rahu rikutud saama. “Loodrid! Päevavargad! Muidusöödikud! Mida te päise päeva ajal niisama vedelete? Kaardid, kodumaa nimel, te mängite hasartmänge ka veel!” Selline karm sõnalaviin lõi seltskonna kõrvad lukku ja vajutas nad väheke madalamaks kui muru. Ainus, kes kuidagi reageerida suutis, oli Lints, kuid muidugi tegi ta seda talle omase itsitamisega. Ja see oli viga: “Misasja sa irvitad, ah? Nalja tehakse siin sinu arvates või? Sa oled ülikoolis, mitte lasteaias!” Nüüd julges ärahirmutatud kamp oma pilke pisut tõsta, et selle metsiku kisa põhjust otsida. Rahurikkujaks osutus üllatavalt leebe välimusega tütarlaps, kes seisis käed puusas ja põrnitses looderdajaid altkulmu. Ta välimus oli niivõrd petlikult leebe, et võimukusele osutasid tema juures vaid vihane ilme näol, õlgu kaunistavad pagunid, 3 “Punatähe” ordenit (+ medal “Uppujale heade nõuannete andmise eest millest küll kasu ei olnud sest kaks aastat hiljem uppus ta ikkagi ära”) ja kaks patsi, mis sõjakalt neiu kuklas turritasid. “Kas saab korra majja! Sina seal diivanil, ja-jah, sina, tahmanägu” osutas ta MC poole. “Maha ja kakskümmend ja kohe!” MC, kes igast asjast, ja eriti veel käskudest, omamoodi aru sai sülitas maha 20 ilusat rohekat klimbikest. Einar tõi kusagilt ämbritäie külma vett ning valas selle lillakaks tõmbunud kamandajale kaela, et kuidagi šokki leevendada. Mõningase puristamise järel taltus viimane sedavõrd, et soostus ennast esitlema: Kati Pats ehk Patsi-Kati, sõpradele lihtsalt Partorg, tubli õppur, aktivist, eesrindlane ja mis iganes veel. Eriti hea olevat ta liidrirollis, mille raskustest hoolimata ikka enda kanda võtab. Pedasse tuli selleks, et oma karjääri edukalt jätkata, pealegi olevat keegi valge peaga väikemees talle öelnud, et siin kubiseb tudengitest, kes ihalevad endale võimekat juhti. Oma esialgse käitumise seletuseks ütles Partorg niipalju, et kui kohe algul ennast korralikult maksma ei pane, siis head nahka ka ei tule. “Meie peale ei ole sul mingit mõtet karjuda. Tead ju küll: hea sõna võidab võõra väe või siis head lapsed need kasvavad vitsata jne. Pealegi ei ole me üldse kindlad, kas meile mingit bossi tarvis ongi, me oleme senini nagu ilma ka hakkama saanud” seletas Einar. Partorg kohkus sellise avalduse peale kahvatuks: “Kuidas nii? Ilma juhita? Mismoodi teid siis üldse Pedasse vastu võeti, tahan ma teada? Kes ütles, millal eksamiteks õppida, kelle käe all te dokumendid sisse tõite, ilma, et oleks neid ära kaotanud? Minu süda ei luba seda asja niisama jätta, tänasest võtan teid kõiki oma hoole alla. Kõigepealt harjutame oma hümni!” “Mis kuradi hümni! Me pole veel aktuselegi jõudnud, ja sina räägid juba mingist hümnist. Mina arvan…” MC ei saanud oma lauset lõpetada, kuna Einar tonksas teda küünarnukiga ribidesse. Partorg vastas rahurikkumisele vihase kõõrdpilguga ja lasi siis oma laia loba edasi. Tema sõnalaviinist suudeti eraldada mõningaid üksikuid juppe, nagu “vanurite aitamiseks peame me…”. Einar sosistas vahepeal teistele, et ilmselgelt on tegemist hulluga, ja seetõttu tuleb ettevaatlik olla. Las arvab pealegi, et on juhiks saanud, seda parem kõigile. Ning tegelikult saab ju kõik ebameeldivused rahuga tema kaela ajada. Mõningase kaalutlemise järel jõuti otsusele, et selline variant on tõesti parim, ja Partorg nimetati RMi pomoks. Vahepeal jõudis Printer paberikuhja all vaarudes shoppamast tagasi. Partorgi silmis teenis ta oma tubli kirjatööga kõvad plusspunktid ja kroonikakirjutaja autiitli. Formaalsuste lõppedes jõuti selgusele, et aktust vist ikkagi ei toimu. Õnneks ei lasknud keegi enda tujul sellisest pisiasjast langeda, sest mis see üks aktus ikka ära ei ole, peaasi, et koolis sees ollakse. Kuna Molderist ei olnud ikka veel kippu ega kõppu, siis otsustati, et tänaseks peab päeva õhtusse lükkama. Partorgi juhatusel kääriti nagu kolm meest ja kaks naist käised üles ja aeti ka see pisiasi korda. Nüüd võis rahvas rahuga sündmust tähistama minna. Üksmeelsel rivisammul suunduti väljapääsu poole, kusjuures Partorg tegi korduvaid noomitusi Toomasele, kes oma kolinaga pidevalt sammu segamini ajas. Väljas imetleti päikeseloojangut, mis kulmineerus mainitud taevakeha pudenemisega kuhugi mere taha, kusjuures oma teel rebis ta veel kaasa tükikese Sõrve sääre moblamastist. Kuna koolis enam midagi teha ei olnud, aga laiali ka veel ei tahetud minna, siis seadsid äsja tudengeiks saanud inimesehakatised sammud linna poole, et mõnes joomakohas ennast mugavalt sisse seada. Oma positsioonid võeti sisse loomulikult “Lost Continendi” taaruvatel kanajalgadel. Einar, kes oli juba tüdinud igavesest paberikuhjade kaasasvedamisest, installeeris Printerile kõvaketta ning vahendid info digitaalseks säilitamiseks. Elu muutus kohe tunduvalt kergemaks, Printeril jäi isegi aega seltskonda sulandumiseks. MC läks selle suure muutuse tähistamiseks õlut tellima. Aga võta näpust või varbast!
“Irmsad ülliõpilased olla kogu linna juba kella viieks kuivaks joonud kut juulikuise kõrrepõllu. Ainult peenetes kohtades olla veel õuhkat ja puupiiritust saadaval.” refereeris pettunud MC Kapa-Kohilast pärineva kõõrdsilmse baaridaami sõnu. Ainus veidigi alkohoolne jook, mida talle leti tagant soovitati, oli keefir. Selle peale kirtsutas nii mõnigi lauasviibija nina, kuid parema puudumisel tuli olukorraga leppida. Einar saadeti koju saaki koristama, ning selleks ajaks, kui kotitäie rohelise puruga tagasi jõudis, olid ka keefirikannud lauale kantud. Rahvas sättis sennast mõnusalt sisse ning kukkus praalima.

***

Ruumis nr 318 oli lehmade populatsioon vahepeal kahe liikme võrra suurenenud. Molder istus tüdinud näoga taburetil ja vaatas lehmi, kes mõnuga edasi lasid. “Lõpetage ükskord ometi. See on ju auditoorium, mitte mingisugune laut. Saage aru, me ei saa siin lehmi pidada. Te raisad ei anna ju piima ka mitte”. Lehmad pidasid oma tegevuses vahet. “Piima ei saa jah. Aga me võime õlut anda.” Molder lõi sõna “õlut” kuuldes näost särama. “Siis pole midagi. Laske aga edasi, kullakesed. Tahate, ma lähen niidan teile maja tagant rohtu? Ah pole vaja? No mis siis ikka. Ma koristan edasi, pärast teistel hea koolis käia”. Ja taas pani ta oma käed tööle, et likvideerida viimased ebaparanormaalsused Ruumis nr 318. Seejuures limpsas ta juba ette keelt, kui kujutles lehmi, kes õlut annavad. Loodetavasti saab neilt ka uut jääõlut, kui neile siia külmkapp tuua. Molder muheles – kooliaeg tõotas mõnus tulla. Nurgas muheles omaette tumepruun diplomaadikohver.

***

“Continendis” oli sel ajal juba seitsmes ring käsil. Kõik olid omavahel tutvunud mille märgiks aadresse ja elulugusid vahetasid. Einar vehkis kruusiga, üritades samal ajal baaridaamile kanepi psühholoogilisi omadusi selgeks teha. Printer, kes peale uue varustuse saamist ennast hoopis vabamalt tundis, lõi koos Lintsiga laua peal tantsu. MC ja Toomas vennastusid laua taga, lubades, et teevad kõik arvestused ja kontrolltööd edukalt ära, raputavad siis Peda poole rusikat ning sõidavad välismaale mõisavalitsejateks…Partorg valmistas samal ajal juba kevadisi eksameid ette, ning röögatas aeg-ajalt, et toodagu talle uus kann. Üldine jõuramine kestis seni, kui üle laua jalutas tuntud päkapikk Dilidon, kes hämmastunud seltskonda paari Baskini anekdoodiga tervitas. Vaatepilt ajas Toomase nutma, ja ta lubas, et läheb kloostrisse nunnaks. Õnneks suutis MC talle siiski aru pähe tagasi panna, ning Toomas rahunes, lüües selle märgiks Dilidoniga kokku.
“Minu noored sõbrad!” püüdis Einar teiste tähelepanu ja sai selle lõpuks laua alt ka kätte. “Tänane päev jääb maailma ajalukku särama, kui ere täht. Esmakordselt on kokku saanud niivõrd tegus, stiilne ja nägus kollektiiv, kes ühise jõuna suudab meie tänapäevale hoopis uue näo anda. Selle terviseks.” Partorg, kes oli seni ENE neljandat köidet lehitsenud et koolis teadmistega hiilata, pidas nüüd omapoolse väikese kõne, milles märkis, et tema kindlakäelise juhatuse all jõuavad kõik kui mitte diplomini, siis eduka lõpuni vähemalt. Dilidon pistis selliseid sõnu kuuldes oma pea Einari keefirikannu.
Varsti jõuti juba sellisesse seisu, kus kuu ja päike sassi lähevad, ning millelgi enam oma tähendust ei ole. Keefir voolas ojadena, ning nurgas hõõrus hommikune pohmell juba rõõmsalt käsi, kujutledes seda suurt tööd, mis tal tuleb ette võtta. Rahvas saatis korda igasugu lollusi. Ainult Partorg üritas veel midagi korda ajada, ning proovis õhtust rivistust korraldada. Kuid kuna ta ei suutnud välja mõelda, kuidas ja milleks täpselt seda teha, siis jäi asi soiku. Tasapisi kadus linn pimedusse, ja öörahu jäid häirima vaid MC ja Toomas, kes “Saaremaa valssi” jorisesid. RMi esimene koolipäev oli lõpule jõudnud.

***

Võib-olla tunnevad mõned lugejad nüüd huvi, miks ei ilmunud jutus kordagi välja Tiina Jänes e. Tinajänes, kes ju ometi peategelaste nimistus figureeris. Põhjus selleks on lihtne: nagu Bobki, ei jõudnud ka tema kuidagi esimeseks päevaks kooli. Nimelt, nagu tegelaste kirjeldustes juba mainitud, on tegemist tütarlapsega, kes oma naiselikke võlusid igakülgselt ära kasutab. Ja kulutab palju aega ja raha igasuguse kosmeetika peale. Seda arvestades ei maksa üldse imestada, et kooliminekuks hakkas ta valmistuma juba pooles augustis. Kreemid, puudrid, lakid, värvid, huulepulgad – kõik pani ta ha väljanägemise nimel mängu. Kahjuks ei osanud Tinajänes aga arvestada veel vananaistesuvelikult salakavala päikesega, mis kuumi kiiri maa peale saatis. Kui ta ükskord oma meikupi lõpetas ja kooli minema hakkas, siis muutis päike tuule tubli abiga Tinajänese palju aega nõudnud maalingu millekski raudbetooni taoliseks. Igatahes sai Eestimaa endale mõneks ajaks ühe ilusa skulptuuri juurde. Peda aga oleks ühest andmest ilmselt igaveseks ilma jäänud, kui mitte poleks Tinajänese juurde sattunud Mart Laar, kes huvilistele vanalinnas tasuta ekskursiooni korraldas. “Vaimustav! Imeline!” hüüdis eks-tulevane peaminister õndsa näoga. “Loti naine on lõpuks leitud, ja veel meie oma kodusest Tallinnast!” Seepeale tõi ta kohale igavese karja arheolooge ja ajaloolasi, kes oma pintslikeste ja harjakeste abil värsket leidu puhastama hakkasid. Septembri lõpuks oli kõigile selge, et Loti naisega tegu ei ole, küll aga sisaldab tugev kest õrna ja elavat sisu. Peitlite abil raiuti Tinajänes oktoobri keskpaigaks lõplikult vabaks. Aktusele oli selleks ajaks juba lootusetult hilja minna, kuid päästetu lohutas ennast sellega, et alati tuleb ju järgmine aasta. Pealegi, küll ta oma naiselikke nippe kasutades juba seltskonda sulanduda oskab. Nii et temast saab pikemalt juba järgmises lugulaulus kuulda. Selleks ajaks on ka Molder loodetavasti Ruumi nr 318 korda teinud, ja õlut andvate lehmade jaoks aediku ehitanud. Bob aga, kes kavalust kasutades viinavaadi küljele kirja "Hapukapsas" kleepis, saab lõpuks oma asjad pakitud ja jõuab ka Pedasse. Praegu kõik.

Esimese lugulaulu lõpp