Jälle istun üksi toas
Ootan sinu kõnet
Kuid vaikib telefon mu ees
Sel elul pole mõtet
On lõppu jõudnud sigaret
Ma võtan pakist uue
Jõin möödaminnes klaasi vett
Ja võtsin maha kuue
Sa iial vist ei kujutle
Kuis tegid mulle haiget
Ma täna veel ei mõtiskle
Mis on ses valet-õiget
Nii ootan mõne tunni veel
Et helistaksid mulle
Kuid lootusetu mõte see
Ma ei meenugi vist sulle
Ehk uni toob öös lohutust
Ja hommik ravib haavad
Ning valugi saab kaduma
Kuid osad armid jäävad.
10/11.Mai 97
