Edasi tuleb kilomeetrite kaupa sood. Kaldale minna ei saa. Metsik ja puutumata ürgloodus võimutseb vasakul ja paremal. Linnuteadlased viskaksid vaimustusest silda. Meil ei jää looduse jaoks paraku eriti aega. Valame higi ja üritame mõladega oskamatult vehkides kaldast kaldasse tuiates vastuvoolu Tartu poole rühkida.
Kavastu. Esimene sild üle Emajõe. Kondimootoriga töötav parvsild. Auto sõidab parvele, sillavaht väntab ratast ja parv tõmmatakse ketiga teisele kaldale. 25 krooni eest saab üle. Parvemehel näikse selle raha eest rassimist palju olevat.
Teine sild. "Tartu on kohe selle käänaku taga," teatatakse vastusõitvast paadist. Tegelikult on Tartuni veel lugematu arv käänakuid. Vehime mõladega ja jõud hakkab lõppema. Lõpuks paistab Plasku. Tõmbame ennast tahtejõuga mööda mustendavat vett edasi. Siiski möödub veel paar tundi enne, kui Plasku lähedale ujuvrestorani juurde jõuame. Mingi ime läbi lõpuks ometi kohal!!! Taarume kaldale. Väsimusest ei suuda saavutuse üle isegi rõõmu tunda. Peagi saabub kohale ka eskort, mis meid mugavalt ööbimiskohta transpordib. Telgid paneme üles pimeduses nagu ka mitmel järgneval õhtul.
Teine päev
Istume kanuudesse kell 9 hommikul. Pärast Tallinn-Tartu maantee silda jätkub soo. 16 kilomeetri jooksul ei näe ühtegi maja ega inimest. See-eest pole imeilusast loodusest ja koerasuurustest parmudest puudust. Künname jõge seni, kuni eest hakkab paistma liivarand. Puhkame ja ujume päästevestidega vanniveesoojuses jõevees. Veerand tunni pärast istume jälle kanuudesse. Uuno raadio ja Viljandi meeste kanuud kaovad peagi käänaku taha. Umbes tunni pärast jõuame neile järele, aga veidi hilinenult. Eemalt on kuulda plärtsatusi ja Viljandi paatkonna kolmehäälset naeru. Kui randume, viskavad Lemo ja Teet kanuust kiirete liigutustega vett välja. Mehed said näha, milline näeb välja kanuu alt poolt. Üks Uuno T-sätk kaob igaveseks Emajõe voogudesse. Õhtul tuleb uunokatel ööbida siiski niisketes magamiskottides.
Ööpimeduses telke üles seades Võrtsjärv veel ei paista.
Kolmas päev
Äratus nagu ikka, vara. Teet plaasterdab kannikaid. Lemo teavitab meie saavutustest kõiki raadiokuulajaid ja peagi annavad aktiivsemad neist endast märku. Sõbralikud maasikakasvatajad toovad meile kosutuseks kastitäie maasikaid.
Istume taas kanuudesse ja veendume, et Võrtsjärveni on vaid nelisada meetrit. Järv on peegelsile. Kanuu lausa lendab sellel edasi! Jõuame Tänassilma jõe suudmesse. Kõikjal vohavad vesiroosid ja jõgi voolab aegajalt vales suunas. Veidi enne silda jõuavad jõekaldale Daisy ja Vermo, kes väntasid jalgratastega 15 kilomeetrit, et meid tervitada. Saame teada, et nende peres on viis last ja kõigil pidid imelikud nimed olema. Vaid vanemal õel on normaalne nimi - Ave. Teeme lühikese peatuse, et valmistuda veel tundmatuks katsumuseks.
