Käänaku taga lõpeb jõgi ja hakkab vesine võsa. Eksleme roostikus päris tüki aja. Hetkeks puhkuseks langetatud mõlaga Teet röögatab: "Ei ole!" Röögatuse põhjuseks on Arvi, kes tuiskab käänaku tagant hooga välja, puhkuse asemel aga haarab tagataskust kammi ja lükkab sellega kiharad sirgu. Katrin naerab nii, et piss tahab püksi tulla ja jõud kaob kätest, mistõttu kanuu ähvardab omasoodu allavoolu minna.
Lõpuks leiame õige otsa kätte. Lahtist vett ei jätku kauaks. Pärastlõunaks saab läbitav jõgi otsa ja kanuud tuleb edasi tarida teiste vahenditega. Enne Viljandi järve leiame siiski veidi vaba vett ja peagi saab taas võsas ragistada.
Viljandis järvel liituvad meiega Erik ja Joonas rohelise kanuuga. Seltskonnast on nad noorimad, kuid suurima kanuukogemusega. Kanuuga tegid nad tutvust juba viie aasta eest. Kogemused kuluvad meile marjaks ära.
Kauaks ei jätku ka Viljandi järve ning peagi tuleb kanuud taas välja tõsta, et siirduda ööbimiskohta. Uunokad proovivad kanuudega Tallinnasse hääletada. Parim tulemus on kiirust vähendav buss. Juhi terve mõistus sunnib teda siiski edasi sõitma. Ja meie lähme öömajale Meelise ja Annely koju. Saun ja öö voodis kommentaare ei nõua!
Neljas päev
Kell on seitse hommikul. Meid ootab Raudna jõgi. Mõlast hoopis olulisemaks töövahendiks osutub kirves. Kogu jõgi on risti-rästi murdunud puid täis. Eriku ja Joonase hoolsa raietööga saavutame esialgu edasiliikumise kiiruseks 800 meetrit tunnis. Puud saavad lõpuks otsa, kuid katsumused mitte. Senini kõik päevad siranud päikese katavad pilved ja peagi kaob vahe kanuu all ja peal oleva keskkonna vahel. Mööda jõge võib näha paduvihmas sõudmas 13 kollast päkapikku. Sest tormimantlites näeme välja just nagu päkapikud. Oleme sõudnud täpselt seitse tundi järjest. Tüdrukutel on jõud otsas. Katrin taob nuttes mõlaga vett ja karjub: "Miks ma siin olema pean!!! Ma enam ei jõua! Ma lihtsalt enam ei jõu-aa-aa!!!"
Õnneks tunni pärast vihm lõpeb. Päike sirab taevas nii nagu poleks vahepealset vihma olnudki. Otsime kohta kuivamiseks, milleks sobib ideaalselt Meelise sõbra suvila õu. Sööme. Kuivatame riideid. Katrin ütleb, et tema enam edasi ei tule ja kõik!
Lemo otsib levi. Vaid ühe künka otsas levib. Otsereportaazh Uuno raadiosse tasub kuhjaga. Peagi sõuavad meile vastu kaks tütarlast süstaga, kes kostitavad meid jahvatatud ubadest kuuma kohvi ja isetehtud maasika-kohupiimatordiga. Peremees näitab pilte kevadisest üleujutatud Soomaast.
Päeva teine pool kulgeb läbi Eestimaa ilusaima looduse. Liigume mööda jõge allavoolu ja mõlaga liigseid liigutusi teha pole vaja. Ümberringi on koprad, kured, haigrud ja jumal teab mis loomad veel. Teeme vahepeatuse ja külastame koprapesa. Võimas!
Kaldal olevad majad on inimtühjad. Põnevusega ootame Halliste jõge, kuna seal pidi vool kiiremaks minema. Seda siiski ei juhtu, pole mingit märgatavat vahet, kas sõuad järvel või allavoolu jõel.
Matkast juba tüdinev ja väsinud seltskond otsib taas öömaja. Ees on viimane öö jõekaldal. Plaanitud pidu ei jaksa keegi pidada.
